Lately pole olnud seda indu sõrmedes ega ajusopikestes, et oma blogi täita. Lihtsalt on jäänud millestki puudust. Kas siis olen kulutanud Megadžaule ebavajalikuks mõtlemiseks või siis pole lihtsalt tuju.
Ühe spetsiifilise tegelase elust olen üpriski palju viimasel ajal teada saanud ning järeldanud, et minul polegi "kõige raskem elu" nagu ma olen endale kinnitanud. Ja lihtsalt nii masendav on kuulata neid jutte, kui hoolid kellegist nii fakin väga. Enamasti ütlen ma teistele midagi lohutavat vms. Aga tol hetkel, tolles situatsioonis ei osanud ma mitte midagi öelda. Lihtsalt speechless. Temaga suhtlemine lihtsalt on minu päeva kõrghetk. For shizzle. Oeh, life is tuff.
Anyway.
Need "chillpillid" on tegelikult pointless crap. Mis siis, et nad võivad sinu mõtlemise lendu piirata väheseks ajaks. But still. Nii palju raha kulutada nii vähesele kogusele. Kamoon. No offence, bro.
Fakin ei tule midagi siia tühjale valgele ekraanile eriti midagi. Kahju. Nii paljust tahaks kirjutada, aga lihtsalt motivatsiooni ega tahet pole.
Täna peale kehalist. Pidime vene keeles kirjutama 5leheküljelise konspekti ja ma ei saanud Mitte Fakin Midagi teha, sest mu käed täiesti lambist värisesid nagu oleks mingi fakin insult tulemas vms. Nagu, for real, see oli nii creepy kui olla annab. Jube.
I agree, keemilist, mitte mingit taimset on vaja. Aga ma suren inside ära kui ma vahepeal ei saa ajul shut down nuppu vajutada ilma joomata/drugs misiganes, niiet raskel ajal korjan sendid kokku
ReplyDeleteagreed. Kui vaid oleks mingi "OFF" button kuskil aju juures... Võib ainult unistada. Alkohol, no. Olen karsklane. For real, viimasel ajal, kuni tuleb 100% võimalus.
Delete