Raske on panna oma kõige sügavamaid sisemisi tundeid lihtsatesse sõnadesse. Või üldsegi sõnadesse. See on isegi minusuguse jaoks keeruline. Iga päev on need tunded erinevad. Selliseid tundeid nagu õnnelik, rõõmus vms praktiliselt minu puhul viimasel ajal ei esinegi. Mul on täiesti Pohhui. Kõnnin üle tee, ei vaata, kas autosid tuleb või mitte. Badassiks ei kutsu end. Lihtsalt. Ei huvita. Saan surma, siis saan, ongi tore. Saabki lahti kõigest mittevajalikust ja veel pealegi. Keegi nagu vastuväiteid ei ole esitanud. Olen küll vihjanud, aga ju siis on kõigil täiesti Pohhui. Vähe sellest, et kui ma kellegagi ei suhtle, siis vingutakse, aga keegi nagu ei tunne minu vastu huvi ka. Nagu ma teeks seda iga päev.
Miks te seda isegi loete ?
No comments:
Post a Comment